Rahvatervisepoliitika kujundamise üks väljakutseid on elanikkonna ebatervislikudeluviisid ja neist põhjustatud terviseprobleemid. Tervist ohustav käitumine väljendubnäiteks tubakatoodete tarvitamises. Eelmisel aastal valmis Eestis „Tubakapoliitikaroheline raamat“, mis teeb valitsusele ettepanekuid, kuidas tubakatoodete tarvitamistvähendada. Sealjuures keskenduvad ettepanekud just noortele.Üldjoontes on sotsiaalsete probleemide lahendamiseks kaks suunda. Üks võimalus onpüüda mõjutada indiviidide käitumist teavituslike tegevustega, nagu näitekssotsiaalkampaaniad ja nõustamine. Sellele alternatiivne lähenemine rõhutabvajadusele ümber kujundada laiemat sotsiaalset keskkonda, sealjuures infrastruktuuri.Viimati nimetatud mõttesuunast lähtub ka käesolev magistritöö.Täpsemalt on antud töö eesmärk uurida 16–19-aastaste koolinoorte tubakatoodetetarvitamise praktikaid ning seejärel välja töötada soovitused, kuidas nende kasutamistvähendada. Kuivõrd rohelises raamatus on juba mitmeid ettepanekuid, on selle töösihiks pakkuda olemasolevatele ideedele lisamõtteid.Et analüüsida koolinoorte tubakatoodete tarvitamise praktikaid, otsin vastuseidküsimustele, millised on tarvitamisega seotud praktikad, mida õpilased kaasnevatestterviseriskidest arvavad ja millised tegurid noorte endi hinnangul võiksid mõjutadaneid kasutamist maha jätma. Vastuste leidmiseks kasutan fookusgrupi intervjuud jaosalusvaatlust. Uurimisküsimustele vastamisel on abiks juba olemasolev statistikakoolinoorte tervisekäitumisest.Uuringust selgus, et kuigi seadusega kehtestatud piirangud on kaasa aidanudsuitsuvaba keskkonna kujundamisele, on raskem mõjutada sotsiaalset võrgustikku,mis alaealistele tubakatooteid kättesaadavaks teeb. Samuti on noored osavadtubakatoodete hankimiseks läbirääkimisi pidama ja vajadusel ka võõraid ostmaveenma.Kool on üks oluline sotsiaalne keskkond noorte elus, mis tubakatoodete tarvitamist,eriti suitsetamist pärsib. Seda eelkõige koolipersonali järelevalve tõttu. Huuletubakat võib vaadelda tootearendusena, mille tarvitamine on alaealistele kergem ja mugavam,sest selle tegemine paistab vähem silma kui suitsetamine.Käesolevast uurimusest selgus, et tubakatoodete tarvitamine moodustab praktikatekimpe ja komplekse selliste tegevustega nagu puhkamine ja sotsiaalne interaktsioon,aga ka pidutsemise, alkoholi tarvitamise ja sõpradega koosolemisega.Tubakatoodetele omistatakse nii positiivseid kui negatiivseid tähendusi. Positiivsedmõtted seostuvad sotsiaalse interaktsiooniga – sõpradega, vaba ajaga, puhkamisega,lõõgastumisega jne. Negatiivsed tähendused on seotud haigustega ja surmaga. Noortehead teadmised tubakatoodete tarvitamise kahjulikkusest ei kajastu nende käitumises,mis viitab väärtuste ja tegude lõhele.Uurimus kinnitas, et tubakatoodete tarvitamine on väga sotsiaalne tegevus. Sagelimäärab sõprusseltskond ka konkreetse toote valiku. Kuigi vanemad ja koolipersonalräägivad noortele tarvitamise kahjulikkusest, ei võeta seda väga tõsiselt. Noortehinnangul ei ole täiskasvanutel piisavalt veenvaid ja asjatundlikke argumente – ennastpeetakse selles valdkonnas tihtipeale suuremaks spetsialistiks. Terviseriskid paistavadkaugete muredena, sest noortel endil, ega nende sõpradel veel isiklikke tervisekaebusipole. Seetõttu ei kiirustata mahajätmisele ka tõsiselt mõtlema. Spordiga tegelejadseostavad tubakatoodete tarvitamist oma füüsilise enesetundega rohkem, mistõttueelistavad suitsetamisele alternatiivseid tubakatooteid, mis on nende hinnangulvähemkahjulikud (huuletubakas) või mida tarvitatakse harvemini (vesipiip).Uurimistööle tuginevad lahendused keskenduvad laias laastus soovimatu praktikatõkestamisele ning praktika ja praktika komplekside ümberkujundamisele. Praktikatõkestamine tähendab keskkonna kujundamist, mis soodustaks vastupraktikate teket.Sel viisil jääb soovimatuks praktikaks vähem aega. Uurimusest selgus, et paljudnoored on suitsetamise maha jätnud sportimise tõttu. Seega on kehalisel aktiivsuseltähtis roll soovimatu praktika tõkestamisel. Samuti tuleks paralleelselt töötadapraktikate tähendustega, näiteks kehalise aktiivsuse kui sotsiaalse normi kuvandiloomisega, mis innustaks lapsi ja noori spordiga tegelema. Muutuste esilekutsumisekstuleks kaaluda ka praktikate komplekside ümberkujundamisele suunatud tegevusi,näiteks õpilaste puhkamise ja koosolemise toetamist viisil, et see ei seostuks nii tihti suitsetamise või teiste tubakatoodete tarvitamisega.Kuivõrd paljud lapsed proovivad esimest korda suitsu juba enne 12-aastaseks saamist,on sellele vanuserühmale vaja suurt tähelepanu osutada. Seega võiks just nooremasihtgrupi praktikatepõhine uurimine olla heaks jätkuks käesolevale tööle.
展开▼
